MIlliseid ravimeid võtta reisile kaasa

Suvi  lausa kutsub matkama ja reisima ning see on vahva. Et väljasõitudelt jääks meelde üksnes hea, tasub reisikotti pakkides läbi mõelda ka see, mis saab siis, kui reisil olles haigestutakse või juhtub mõni õnnetus, samuti sellele,  mida saaks juba enne reisi ära teha, et kõik sujuks.

Minu kui perearsti käest on tihti küsitud, et milliseid ravimeid oleks vaja reisile kaasa pakkida, et olla igaks juhuks varustatud. Ühest vastust siin loomulikult ei ole, kõik sõltub sellest, kuhu, kui pikaks ajaks ja kellega reisitakse.  Kuldne reegel on see, et kaasas peaks olema siiski väike valik koduapteegist , et olla valmis ebameeldivateks tervisemuredeks reisi ajal.  Reiskohver võiks sisaldada kraadiklaasi, pintsette, palaviku- ja valuvastaseid ravimeid, allergiavastaseid ravimeid, vahendeid haavapuhastuseks, plaastreid, sidet ning juhul, kui krooniliste haiguste raviks tarvitatakse igapäevaselt ravimeid, siis loomulikult ei tohi ka neid maha unustada.  Kuigi apteegid on igal pool olemas ja Eestis puhates saab digiretsepte välja osta üle kogu maa, siis juhtub sageli, et abi ei kannata oodata- öösel valutama hakanud kõrv, kohvrite tassimisest paigast läinud selg, ootamatu herilasetorge, valus kukkumine,  välisreisil  tekkinud äge kõhulahtisus - näiteid võiks tuua lõputult.  On hea, kui ollakse esmaseks abiks valmis.

Kui juhtub, et äge haigus hiilib ligi vahetult enne pikalt etteplaneeritud reisi, siis oleks hea pöörduda oma  perearstikeskusesse, kus hinnatakse inimese tervislikku seisundit  ja antakse asjakohast nõu. On olukordi, kus saab osutada kiiret abi, kuid võib juhtuda ka, et tervise seisukohalt oleks targem  reis edasi lükata.

Kindlasti peaksid enne planeeritud pikemat puhkust arsti vastuvõtul ära käima kroonilisi haiguseid põdevad inimesed- kõrgvererõhuhaiged, suhkruhaiged, kilpnäärmehaigust põdevad inimesed, astmaatkud jne, et kontrollida oma tervisenäitajaid ja uuendada oma pidevalt tarvitatavate ravimite retsepte.

Suvel on maal värkes õhus olemine puhas rõõm, ometi on mõned tegurid, mis võivad rõõmu rikkuda. Maal kipub olema palju sääski, aga ka puuke, herilasi ja muid putukaid, mis ei lase puhkusest täit mõnu tunda.  Sääskede peletamiseks  leidub nii apteegis  kui ka poodides ohtralt  sääretõrjevahendid, millest osa sobivad kasutamiseks ka lastelel, teised mite. Enamik sääsetõrjevahendeid sisaldab toimeainenena N,N-dietüül-m-toluamiidi (DEET), mis on kasutusel olnud juba aastakümeneid (näieks OFF). Ta on üsna tõhus vahend, kuna on oma olemuselt sisuliselt putukamürk ning ei põhjusta tagasihoidlikul kasutusel täiskasvanud inimesele kahju. Liiga ohtral ja ebaõigel kasutamisel võib siiski esineda kõrvalnähte, eelkõige lastel. Vahend võib silma või nahale sattudes põhjustada ärritust või sattuda vahendiga kokkupuutunud kätelt suhu, tekitades kõrvatoimeid seedetrakti poolt (iiveldus). Lisaks ei tohi selline sääsetõrjevahend sattuda  näiteks prillidele, kuna võib sulatada plasti. Sääretõrjavahendid sisaldavad DEET´i erinevas kontsentratsioonis ning väiksema toimeaine sisaldusega vahendeid võib säästlikult kasutada ka lastel. Siin tasub alati läbi lugeda tootjapoolsed soovitused ja neist ka lähtuda.  Osa sääsetõrjevahendeid sisaldavad toimeainena ikaridiini (Autan sari), mida on sääsetõrjevahendina kasutatud  viimase 20 aasta jooksul ja mille toime seisneb selles, et putukad ei suuda enam eristada inimese kehast ja hingeõhust lendavat süsinikdioksiidi ning kaotavad suunataju jõudmata inimese nahani.  Ikaridiini sisaldavaid vahendeid võib kasutada lastel, kes on vähemalt 2 aastat vanad. Imikutele ja väikelastele sobivad eelkõige looduslikud sääsetõrjevahendid, mille ainus miinus on ehk see, et nende toime on väga lühiajaline ja neid tuleb peale kanda korduvalt.  Looduslikest vahenditest kasutatakse eelkõige eeterlikke õlisid (levendli- sidrunheina-, kaneeli-, nelgi-, eukalüptiõli jpt). Putukatõrje puhul ei tasu unustada ka mehaanilist kaitset-  putukavõrk lapsevankril  või aknal,  pikk riietus, puhtakspestud nahk. Sääski leidub rohkem seisvate veekogude läheduses ning neile ei meeldi päikeseline, aga ka mitte tuuline ilm.

Juba tekkinud sääsekuplasid võib määrdida teepuuõli, tsinksalvi või apteegis leiduvate sügelust leevendavate vahenditega. Allergikutel kipuvad sääse-, aga ka parmu-, põdrakärbse, kihulaste jt putukate hammustuskohta tekkima tavapärasest suuremad ja kauempüsivad kublad.  Leevendust saab allergiavastastest kreemidest ja suukaudsetest ravimitest – antihistamiinikumidest (Claritine, Zyrtec, Kestine jms), mis peaksid alati koduapteegis olemas olema, allergikul lausa käekotis ja kaasas.

Ehkki mitmed putukatõrjevahendid on mõeldud ka kaitseks puukide eest, tasub pärast metsaskäiku või heinamaal peetud piknikku siiski kogu pere puukide suhtes üle kontrollida. Ehkki iga puuk ei ole haigusekandja, leidub Eestimaal siiski piirkondi, kus puukidega võivad inimesele kanduda puukentsefaliit või puukborrelioos. Seetõttu on mõistlik kehalt leitud puuk võimalikult kiirelt eemaldada, haarates pintsettidega puugi pea lähedalt ja kergelt keerates. Hammustuskohale pole vaja midagi määrida. Hammustuskohta ja enesetunnet tasub jälgida- kui paari nädala või kuu möödudes märkate ringikujulist nahalöövet või tekivad külmetushaiguste sümptomid, tuleb pöörduda arsti poole. Kui puhkate kohas, kus on palju puuke, on soovitav lasta end ja pereliikmeid puukentsefaliidi vastu vaktsineerida. Vaktsiini saab teha aastaringselt ning seda võib teha alates 12 elukuu vanusest. Puukborrelioosi vastu kahjuks vaktsiin ei kaitse, kuid haigus on antibiootikumidega ravitav.

Herilise või mesilasehammustus on valus ning hammustuskoht võib ülespaistetades tunda anda veel paar päeva, allergikutel kauemgi. Hammustuskohalt tuleb eemaldada mesilase nõel (herilane tavaliselt nõela ei jäta), piirkond pesta ning asetada sinna jahe kompress. Kergematel juhtudel sellest piisab, vajadusel võib manustada valuvaigistit ja allergiavastast ravimit. Kui juhtub, et inimesel tekivad hingamisraskused, teadvuse hägunemine ja oksendaminne, tuleb pöörduda kiirelt lähimasse raviasutusse või kutsuda kiirabi. Kui inimesel on esinenud varem raske reaktsioon herilase või mesilase torkele, peaksid tal alati kaasas olema allergiavastane ravim, prednisoloon ja süstitav adrenaliin (EpiPen), ravimid tuleb paluda arstil kohe uuesti välja kirjutada, kui eelmised on ära kasutatud või aegunud.

Suvel peaks kindlasti  kotis olema päikesekaitsekreem, mille päikesekaitsefaktor (SPF) peaks olema vähemalt 15, laste puhul kindlasti suuremgi. Kreemi tuleb nahale kanda päeva jooksul korduvalt, näiteks peale iga ujumist. Lapsepõlves saadud korduvaid päikesepõletusi seostatakse suurenenud riskiga melanoomi tekkeks hilisemas eas, seega tasub päikese käes viibida mõõdukalt. Kui aga päikesepõletus juba nahka näpistab, tuleks nahale kanda suure niiskusesisaldusega jahutavaid apteegis müüdavaid vahendeid, hästi sobivad näiteks teepuõli sisaldavad Burnshield või BurnJel. Viimased sobivad esmaabiks ka muude põletuste puhul, seetõttu võiks neil reisiapteegis olla kindel koht.

Traumasid juhtub ikka, eriti lastega. Seetõttu peaks kotis leiduma haavapuhastusvahend ( 3% vesinikperoksiid, Asept jms), plaastreid ja sidet.  Tekkinud kriimud-haavad- katkiläinud villid tuleb õrnalt puhastada ja asetada peale puhas side või plaaster, põletikuohuga vigastustele ja ka juba mädastele haavadele tuleks peale panna ka antiseptilist salvi või lahust (joodisalv Braunovidon, Bepanthen plus kreem, briljantroheline vms), sidet tuleb vahetada kord päevas.

Reisil peaksid kindlasti kaasas olema ka esmased vahendid puhuks, kui keegi perest juhtub ootamatult haigestuma. Suur abi on kraadiklaasi olemasolust, kaasas peaksid olema ravimid palaviku alandamiseks ja valu vaigistamiseks.  Imikute ja laste puhul  tasub reisikotti pakkida  paracetamol siirupi või küünaldena või ibuprofeni siirup, suurematele lastele ja täiskasvanutele sobivad samad ravimid tabletina.  Paracetamoli palaviku-ja valuvastane annus täiskasvanule on 1g 3-4 korda päevas, lastele tuleb arvutada ravimit 10-15 mg iga keha kilogrammi kohta, ibuprofeni  võiksid täiskasvanud võtta 400 mg  3 korda päevas, lastele antakse ravimit 10 mg iga keha kilogrammi kohta 3-4 korda ööpäevas.

Kõhuviiruse või toidumürgituse korral oleks hea alustada võimalikult kiiresti probiootikumide manustamist, et taastada sooles „heade“  bakterite tasakaal.  Probiootikumid sobivad ka reisikõhulahtisuse ennetamisel ja raviks. Reisikõhulahtisusse haigestutakse tavaliselt maades, mille kliima, toitumisharjumused ja nõuded  hügieenile on harjumpärasest erinevad. Suurem risk on haigestuda neil, kes reisivad sooja kliimaga Mehhikosse, Lõuna-Ameerikasse, Aafrikaasse , Aasiasse. Reisil võib kõhulahtisuse esmaabiks lühiajaliselt  kasutada ka loperamiidi tablette, mille toimel aeglustub soole töö. Tasub siiski teada, et kui väljaheites on verd ja tõuseb kõrge palavik, samuti kui  kõhulahtisus kestab üle nädala, võib olla vajalik haiglaravi.  Tüüfus, koolera ja düsenteeria levivad harilikult saastunud toidu ja veega. Maades, kus kraanivee joomine ei ole usaldusväärne, tasub eelistada pudelivett nii joomiseks, kui ka hammaste pesuks, samuti tuleks hoiduda jääkuubikutest joogis ning vaadata, et imik ei neelaks ujutamisel alla basseinivett.  Toitudest tasub eelistada neid, mis on eelnevalt läbiküpstetatud.

Välismaale reisides tasub eelnevalt kindlasti uurida, millistesse maadesse minnes on vajalik ennast teatud haiguste vastu vaktsineerida. Sagedamini on soovitatud  vaktsineerida  A-hepatiidi  ja kõhutüüfuse vastu, on maid, kuhu minnes on soovitav  ennetav ravi malaaria vastu,  vaktsineerimine kollapalaviku vastu on aga näiteks  Kesk-ja Põhja Aafrikasse ja Lõuna-Ameerikasse reisides suisa kohustuslik.  Vaktsineerimised tuleb teostada võimalikult vara, et kaitse jõuaks tekkida. Ideaalne oleks pööduda juba paar kuud varem perearstikeskusesse või spetsiaalsesse reisimeditsiini kabinetti , kus antakse eriti põhjalikke soovitusi , ennetamaks tervisemuresid võõral maal. Lisaks ravimitele ja vaktsiinidele tasub kindlasti kaasa võtta ka Euroopa ravikindlustuskaart, mis annab Euroopas õiguse saada erakorralist abi. Igal juhul on soovitav, eriti väljaspool Euroopat reisides,  sõlmida reisikindlustus.

Lennukiga reisimisel on hea teada, et ravimite kaasavõtmisel kehtivad kindlad reeglid.  Inimesed, kes tarvitavad ravimeid krooniliste haiguste raviks või võtavad reisile kaasa narkootilisi või psühhotroopseid ravimeid, peaksid tutvuma rahvusvaheliselt paika pandud nõuetega Ravimiameti kodulehel.  Psühhotroopsete ravimite (rahustite, uinutite)  Shengeni riiki kaasavõtmisel  peab inimesel olema Ravimiametist väljastatud Shengeni tunnistus. Taotluse tunnistuse jaoks täidab ravimi väljakirjutanud arst.

Lennukiga reisides ei saa mainimata jätta ka lennutromboosi riski, mis kaasneb eelkõige pikkade lennureisidega (8 tundi ja enam).  Tromb tekib kõige sagedamini alajäsemes, sest pikalt sundasendis istudes surub tooliserv põlveõndlale, samuti tõstab tromboosiohtu õhurõhk lennuki salongis. Iseloomulik on, et  paari nädala jooksul peale lennureisi tekib ühes jalas tugev valu ja turse, raskel juhul võib tromb kanduda verevooluga kopsuarterisse, põhjusades eluohtliku seisundi.  Trombi teket soodustavad veel mitmed seisundid ja haigused (suitsetamine, hiljutine operatsioon,rasedus, pahaloomuline kasvaja vms), aga ka tarvitatavad ravimid, näiteks antibeebipillid ja hormoonasendusravi. Lennureisi ajal on soovitav kanda mugavaid riideid, juua piisavalt,  teha kergeid harjutusi jalgadega (sirutused, ringitamine), tõusta vahepeal hetkeks püsti  ja liikuda võimalusel mööda lennukisalongi  vahekäiku. Tõusnud riskiga haigetel on soovitav kanda apteekides ja tervisepoodides müüdavaid kompressioonsukki või- põlvikuid. Suure riskiga reisijatele kirjutab arst välja verd vedeldava madalmolekulaarse hepariini süsti, mis tuleb süstida kõhunaha alla enne lennureisi ja millega oluliselt väheneb lennutromboosi oht.

 

Kirjutanud Kati Paal, ilmunud ajakirjas „Kodutohter“ 07.2012