Rasedusaegsed muutused

“Rasedus on nii tore ja ilus aeg,” õhkavad paljud naised. “Lapsi kasvataks hea meelega, aga rase küll ei tahaks enam olla- küll see on raske!” leiavad teised. Rasedus jääb erinevalt meelde ja ka kulgeb erinevalt, olles ometi ikka üks ja seesama- viljastatud maunarakust areneb 38 nädala jooksul uus väike inimene. On naisi, kes tunnevad end terve raseduse jooksul suurepäraselt ning leidub neid, kes kogevad seoses rasedusega mitmeid kaebuseid ja sümptoome. On äärmiselt individuaalne, kellel esinevad kaebused nõrgemalt ja mööduvad rutem, kellel intensiivsemalt ja kauemkestvalt, ka sama naise erinevad rasedused võivad kulgeda täiesti erinevalt. Hea on siiski kursis olla, millised sümptomid võivad kuuluda täiesti normaalse raseduse juurde ning mida nende korral ette võtta.

Enamasti viitab tekkinud rasedusele ärajäänud menstruatsioon, mille kinnituseks on positiivne rasedustest uriinist, kuigi leidub ka naisi, kes tunnetavad lapseootust juba kohe peale viljastumist. Oletatavat sünnitustähtaega ja raseduse kestust loetakse alates viimase mentruatsiooni esimesest päevast, mis on enamasti kaks nädalat enne viljastumist. Rasedusega peaks naine end arvele võtma naistearsti, perearsti või ämmaemanda juures enne 12ndat rasedusnädalat. Kogu raseduse vältel jälgitakse naist ja tulevast last hoolikalt, regulaarsetele visiitidele arsti või ämmaemanda juures lisanduvad korduvad vere- ja uriiniproovid, ultraheliuuringud, loote südametoonide uuringud. Kõik see on vajalik, et jälgida raseduse kulgu ning avastada võimalikud kõrvalekalded varakult. Tulevase lapse arengu seisukohalt on kõige kriitilisemad 12 esimest nädalat, mille jooksul hakkavad moodustuma ja arenema kõik tähtsad organid. Hiljem jätkub loote kasv ning laps, kes sünnib 37 ja 41 rasedusnädala vahel, on ajaliselt sündinud laps.

Ideaalis võiks juba rasedust planeeriv naine lasta kontrollida enda tervist ning mõelda oma eluviiside peale. Kui naine tarvitab hormonaalseid rasestumisvastaseid vahendeid, siis oleks hea nende tarvitamine lõpetada 2-3 kuud enne planeeritavat rasestumist, et organismis jõuaks taastuda füsioloogiline hormonaalne seisund. Kõikvõimalikud günekoloogilised põletikud oleks samuti hea enne rasestumist välja ravida. Kindlasti peaksid arstiga nõu pidama naised, kes põevad mõnd kroonilist haigust (hüpertooniat, diabeeti, astmat, kilpnäärme haigust jne) ja tarvitavad seetõttu regulaarselt ravimeid. On haiguseid, mille korral võib samade ravimitega jätkata, kuid on haiguseid, mille korral on vaja raseduse ajaks leida sobivam ravim. Oluline on ka, et krooniline haigus oleks rasestumise hetkel stabiilses seisus ja tervisenäitajad võimalikult normilähedased.

Kui tulevane ema suitsetab, võib see põhjustada loote kasvu pidurdumise, madalat sünnikaalu peetakse aga hilisemas eas paljude haiguste riskifaktoriks (näiteks astma). Ka rohke alkoholitarbimine võib loodet tõsiselt kahjustada. Seega oleks hea juba enne rasestumist juurutada tervislikud eluviisid: vajadusel loobuda suitsetamisest, piirata alkoholitarbimist, liikuda piisavalt, süüa vitamiini- ja mineraalaineterikast toitu. Eelistama peaks puu-ja juurvilju, täistera- ja piimatooteid, liha. Raseda kaltsiumivajadus on suurenenud 1300-1500 mg-ni päevas, see on vajalik loote luustiku arenguks. Rase naine ei pea sööma mitte kahe eest, vaid targalt ja mitmekesiselt . Rasedusaegne kaalutõus jääb enamasti 8-15 kg vahele.

Juba enne rasestumist võiks alustada foolhappe tarvitamist. Foolhape on oluline loote normaalseks arenguks, selle vaeguse korral tõuseb risk pea- või seljaaju väärarengu tekkeks. Foolhapet sisaldavad küll ka paljud toidud ( petersell, spinat, rooskapsas, spargelkapsas, brokoli, nisuidud, veisemaks, pärm jne), kuid raseda organism ei omasta foolhapet neist nii suurel hulgal, kui vaja oleks. Seetõttu on üldine soovitus, et naised peaksid võtma foolhapet preparaadina lisaks juba 6 nädalat enne rasestumist ning jätkama kuni 12nda rasedusnädalani . Foolhappe tablette saab osta apteegist ilma retsepita, piisav annus on 400 µg päevas.

Enne rasestumist võiks uurida, kas ollakse põdenud laste nakkushaiguseid, eelkõige punetisi. Raseduse ajal põetud punetised võivad lootel põhustada muuhulgas tõsist kuulmiskahjustust, vaimse arengu peetust, südameriket jt tõsiseid väärarendeid. Punetiste läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse, mittepõdenutel on soovitav lasta end enne planeeritavat rasedust vaktsineerida.

Usutavasti kogeb enamik naisi raseduse alguses vähemal või rohkemal määral iiveldustunnet. Iivelduse täpne tekkepõhjus pole teada, aga arvatakse, et see on seotud kooriongonadotropiini (hCG) erituse suurenemisega, rohkem esineb seda esmasrasedatel. Vastumeelne võib olla mõni toit, jook või lõhn, mis varem võis tunduda meeldivana. Ja vastupidi- võib tekkida vastupandamatu isu mõne toidu järele, mis varem ei tundunud kuigi ahvatlev. Enamasti on iiveldus tugevaim hommikuti, kuid võib esineda ka terve päeva vältel, kaasneda võib oksendamine. Enamikel juhtudel on abi sellest, kui süüa ja juua sageli ja vähem korraga, valides kergestiseeditavad toidud. Soovitatakse süüa ka hommikul enne voodist tõusmist ning kanda käekotis alati kaasas näiteks kuivatatud puuvilju, kuivikuid vms. Hea on teada, et ehkki iiveldus ja oksendamine on väga ebameeldivad, siis mööduvad nad enamasti kolmanda raseduskuu lõpuks ning lootele kahjulikku mõju neil sümptomitel pole.

Sageli muudab olemise raskeks kõhukinnisus, mis on tingitud soole motoorika aeglustmisest ning emaka kasvust. Eelkõige on abi piisavast vedelikutarbimisest, kiudainerikkast toidust ning rohkest liikumisest, harvem tuleb appi võtta ravimid, mis aitavad muuta soole sisu pehmemaks. Raseduse lõpupoole võivad kaebuseid (valu, sügelus)põhjustada pärasoole lõpposa ja päraku piirkonna veenilaiendid ehk hemorroidid. Ka sel juhul aitab esmalt kõhukinnisuse vältimine, samuti istevannid ja mõõdukas liikumine, vajadusel ravimküünlad ja-salvid.

Raseduse ajal sageli esinevate kõrvetiste raviks võib kasutada maohapet neutraliseerivaid või maohappesust vähendavaid ravimeid, sobiva ravimi oskab soovitada arst või apteeker.

Suurenenud väsimus ja soov tavalisest rohkem magada on raseduse alguskuudel väga tavalised. Kõige õigem ongi järgida oma sisetunnet ning toimetada tasa ja targu, võttes tegemisteks piisavalt aega. Stress ja kiirustamine ning närviline ümbruskond raseduse ajal ei mõju hästi ei tulevasele emale, ega ka arenevale lootele. On leitud, et raseduse ajal palju stressi kogenud emade lapsed sünnivad sageli varem, võivad olla rahutumad ning neil esineb rohkem seedeelundkonnaga seotud häireid, näiteks gaasivalusid.

Väsimus võib viidata ka rauavaegusele, eriti kui kaasnevad pearinglus, nõrkustunne ja südamepekslemine. Rauda sisaldavad nii loomsed (punane liha, maks, muna) kui ka taimsed toiduained (tera-ja aedviljad), kuid inimorganism omastab eelkõige loomset päritolu rauda. Raua imendumist soodustavad C- vitamiini sisaldavad puu-ja köögiviljad, piima joomine samal ajal aga takistab raua imendumist. Kui vereanalüüsis on rauavaegusaneemiale viitavad muutused, soovitab arst lisaks võtta ka rauapreparaate.

Et emaka sidemed venituvad ning emakas suureneb, tunnevad paljud raseduse ajal valusid ja raskustunnet alakõhus. Valu võib esineda ka alaseljas ja häbemeliiduse piirkonnas, kuna liigeste sidemed lõtvuvad, valmistudes sel moel sünnituseks. Kui valud on tugevad ja nendega kaasneb verejooks, tuleks pöörduda arsti poole, sest see võib viidata raseduse katkemisele.

Peavalusid esineb rasedail üsna tihti. Enamasti on tegemist pingetüüpi peavaluga, millele on iseloomulik kaasnev kaelalihaste pinge.Abi on venitusharjutustest ja massaažist, tugeva valu korral tuleb loomulikult võtta ka ravimeid. Raseduse ajal tulevad valuvaigistina kõne alla eelkõige paratsetamool või ibuprofeen, mida tavapärastes kogustes loetakse lootele ohutuiks. Peavalude esinemisel tuleks igaks juhuks mõõta ka vererõhku- pearinglus ja suruv tunne peas võivad olla vahel tingitud ka vererõhutõusust.

Raseduse ajal suureneb urineerimisvajadus, mis on tingitud nii hormonaalsetest muutustest kui ka hiljem lisanduvast emaka mehaanilisest survest põiele. Naised, kellel on soodumus kuseteedepõletike tekkeks, võivad põletikega eriti kimpus olla just raseduse ajal. Oluline on välja ravida kergemgi põiepõletik, et vältida ulatuslikumat ja tõsisemat haiguse levikut. Raseduse ajal võivad venida ja nõrgeneda vaagnapõhjalihased, seetõttu võib esineda kerget uriinipidamatust näiteks köhimisel või naermisel, probleem võib veelgi süveneda peale sünnitust. Suureks abiks on siinkohal vaagnapõhjalihaste tugevdamine spetsiaalsete harjustuste näol, juhendmaterjale leiab nii internetist kui ka arstikabinetist.

Lõpurasedail esineb tihti turseid jalgadel ja kätel, see on tigitud veremahu ja seega ka rakuvälise vedeliku hulga suurenemisest. Tursed on suuremad õhtuti, peale pikemat istumist või seismist, ka palava ilma korral. Abi on sellest, kui istudes tõsta jalad näiteks lauale või suuremale padjale, vältida kitsaid riideid ning kanda spetsiaalseid tugisukkpükse. Kui tursetega kaaneb vererõhutõus ja /või leiatakse uriinianalüüsist valku, võib see viidata preeklampsiale ehk rasedustoksikoosile, mis vajab juba arstipoolset käsitlust.

Päris sageli võib esineda raseduaegset ninakinnisust ja nohu, aga ka ninaverejookseja igemete veritsust. Põhjuseks on hormonaalsete muutuste tagajärjel tekkinud limaskestade turse ja verevarustuse suurenemine. Ilma arsti ettekirjutuseta pole soovitav ühegi ravimiga omapäi katsetada. Kinnisele ninale võib leevendust võib tuua kõrgendatud peaalusega magamine, magamistoa õhu niisutaminevning nina loputamine füsioloogilise lahusega. Hambapesul tuleks eelistada pehmete harjastega hambaharja. Kaebused taanduvad ise peale sünnitust.

Jalakrambid sagenevad raseduse lõpupoole. Põhjuseks peetakse nii verevarustuse halvenemist kui ka magneesiumi ja kaltsiumipuudust toidus. Jalgu tuleks sirutada ja venitada, abi on ka paljajalu käimisest ning tugisukkade kandmisest.

Hormonaalsete muutuste tõttu võib rasedatel intensiivistuda pigmendi produkstioon, mistõttu võib tekkida pigmendilaike näole või tume joon kõhule.Peale sünnitust taastub ajapikku normaalne nahavärv. Osadel naistel tekivad rasedajutid ehk striiad rindadele, kõhule või reitele- algselt lillad jutid muutuvad küll ajapikku heledamaks, kuid päriselt siiski ei kao. Et nende teke on seotud sidekoe nõrkusega, mis võib olla ka pärilik, siis kreemitamisega rasedajuttide teket täielikult ennetada ei ole võimalik. Küll aitab naha niisutamine leevadada naha kuivust ja sügelust. Kui raseduse lõpus tekib piinav sügelus kõhul või peopesades, peaks sellest rääkima arstiga- tegemist võib olla maksatalitluse häirega.

Ehkki raseduse ajal pööravad arstid ja ämmaemandad suurt tähelepanu raseda kehaga toimuvatele muutustele, pole sugugi vähemolulised muutused naise psüühikas. On täiesti tavaline, et ka kõige oodatuma raseduse puhul kerkib suure rõõmu ja elevuse kõrval esile hulk hirme ja teadmatust- ees ootab uus eluetapp, mis nõuab uusi oskusi ja teadmisi, muutumas on senine pere elurütm. Loomulik on tunda muret, kas laps on ikka terve, kuidas kulgeb sünnitus ja kas emarolliks ollakse ikka valmis. Tähtis on oma muredest -kartustest rääkida oma lähedastega, aga miks mitte ka arsti või ämmaemandaga, et mitte jääda oma kõhkluste-kahtlustega üksi. Tänapäeval leiab hulgaliselt huvitavat lugemist nii raamatutest kui ka internetiavarustest, samuti toimuvad sünnitusmajade juures perekooli loengud, mida tasub kindalsti külastada.