Milliste haiguste vastu lapsi Eestis vaktsineeritakse

Lapsevanemad soovivad oma lapsi kaitsta kõige halva eest. Vaktsineerimine on üks reaalne võimalus kaitsta last haiguste eest, mis on raske ja pikaldase kuluga, halvimal juhul isegi eluohtlikud. Vaktsineerides oma last saab teha head ka laiemalt- kui vakstineerituid on piisaval hulgal, ei hakka need haigused ühiskonnas kontrollimatult levima ning ei ohusta ka neid, kes mingil põhjusel pole vaktsiinsisüste saanud. Kuigi kõik vakstiinvälditavad haigused pole maailmast täielikult taandunud, on siiski drastiline vahe vakstineerimisele eelnenud ja praeguse aja vahel. Tänapäeval võibki tekkida tunne, et milleks vaktsineerida haiguste vastu, mida enam ehk ei eksisteerigi. Siin ongi konks- neid haiguseid pole, kuna enamik inimesi on vakstineeritud ning kui nüüd suur hulk inimesi vakstineerimisest keeldub, hakkavad paljud haigused jälle pead tõstma- need haigused ei ole kuhugi kadunud.

Vaid üksikutel juhtudel ei ole vaktsineerimine lubatud, seda kas ajutiselt või püsivalt. Vaktsineerida ei tohi last, kellel on vaktsineerimise järgselt esinenud raske üldreaktsioon või kiiresti arenevate üldnähtudega allergiline reaktsioon mõne vaktsiini koostisosa suhtes (näiteks ülitundlikkuse korral pärmi suhtes on vastunäidustatud B hepatiidi vaktsiin). Ajutiselt tuleb vaktsineerimine edasi lükata keskmise või raske ägeda üldhaiguse korral, samuti progresseeruva iseloomuga närvisüsteemi kahjustuse korral kuni seisundi stabiliseerumiseni. Immuunpuudulikkuse korral ei tohi last vaktsineerida elusvaktsiinidega (tuberkuloos, mumps-leetrid-punetised). Vaktsineerimist ei takista väike nohu, juba taanduv haigus, käimasolev antibiootikumravi ega kroonilised haigused. Kuigi vaktsineerima tullakse tervet last ning vaktsiinisüst on pisut valus ning vahel võib esinada ka kergeid kõrvaltoimeid, on ulatulikud uuringud tõestanud, et vakstineerimisest ei teki püsivaid tüsistusi, teatud haiguste läbipõdemisest aga küll. Arvukad tõenduspõhised teadusuuringud on tõestanud, et vaktsineerimisel puudub seos püsiva ajukahjustuse, autismi, astma, diabeedi, aktiivsus- ja tähelepanihäire, imikute äkksurma vms haigustega. Peale süsti esineda võivad kõrvaltoimed on enamasti kerged ja paari päevaga mööduvad- süstekoha punetus ja kerge valulikkus, väike palavik, pea-või lihasvalud. Kui laps on peale süstisaamist väga viril või esineb tal väike palavik, tuleks talle anda paratsetamooli 10-15 mg/kg kohta. Peale mumps- leetrid-punetised vaktsiini võib väga harva tekkida haigusele iseloomulik nahalööve kahe nädala jooksul, mis taandub ise ning ravi ei vaja. Tuberkoloosivaktsiin manustatakse nahasisesi ning paari nädala või kuu pärast tekib süstekohta, vasakule õlavarrele, punane vistrikutaoline sõlmeke, millest võib erituda veidi mäda. Lõpuks kattub süstekoht koorikuga ja paraneb väikese armiga. See on samuti normaalne reaktsioon ja ravi ei vaja, süstekohta võib mädaerituse korral puhastada puhta veega.

Eesti lastele pakub riik vaktsiinisüstina kaitset kümne haiguse vastu. Hetkel kehtiv vakstsineerimiskava on kasutusel 2008nda aasta algusest, alates 2012 aasta 1.jaanuarist jõustub uus kava, milles on senisele lisaks ette nähtud läkaköha vaktsiini tõhustusdoos 15-17 aastastele lastele. Täiskasvanud saavad lasta end riigi kulul perearsti juures vakstineerida difteeria ja teetanuse vastu, kordusdoos on vajalik manustada iga 10 aasta tagant. Ka täiskasvanutele on olemas liitvakstiin difteeria-teetanuse-läkaköha vastu, kuid selle kulud tuleb kanda patsiendil endal.

Tuberkuloos on tõsine bakteriaalne nakkushaigus, mis levib õhu kaudu, kui inimene hingab sisse tuberkuloositekitajatega saastunud õhku. Haigus kahjustab eelkõige kopse, kuid esineb ka luu-, neeru-, lümfisõlme-, aju- või liigesetuberkuloosi. Imikuid ja väikelapsi ohustavad tuberkuloosi rasked vormid- tuberkuloosne ajukelmepõletik ja miliaarne tuberkuloos (tuberkuloosikolded kõikjal organismis) ning neid on võimalik vaktsineerimisega ära hoida. Siiski ei kaitse vaktsineerimine täielikult tuberkuloositekitajaga nakatumise eest ja nii on umbes 1/3 inimkonnast bakterikandjad, kuigi nad ei tunne end haigena ega levita haigust edasi, sest terve inimese immuunsüsteem suudab bakterite paljunemist takistada. Igal kümnendal tuberkuloosibakteriga nakatunud inimesest hakkavad bakterid aga organismi kaitsevõime langedes paljunema ning arenevad välja tuberkuloosile iseloomulikud tunnused- nõrkus, kaalulangus, higistamine, köha jne. Need haiged nakatavad ka teisi ning vajavad kindlasti ravi, mis on pikk ja keeruline. Eelkõige ohustab tuberkuloos nõrgestatud immuunsüsteemiga inimesi (HIV positiivsed, kroonilisi haigusi põdevad inimesed, alkohoolikud, narkomaanid). Kahjuks on ka Eestis tuberkuloos väga levinud ja haigestuda võivad ka täiesti tavalised inimesed.

B -hepatiit on maksapõletik, mis levib vere, aga ka teiste kehavedelike (rinnapiima, genitaalsekreetide, sülje, higi) kaudu. Et haigustekitajad püsivad elusana ka pikka aega väljaspool organismi, siis võib B hepatiit levida ka näiteks kuivanud vere kaudu. Nakkuse võib saada saastunud meditsiiniinstrumentide, juuksuri- ja maniküüritarvete, hambaharjade, tätoveerimisnõelade kaudu, rääkimata süstaldest, mille narkomaanid on tänavale või mänguplatsile vedelema jätnud. Seega on haigus ülinakkav ning maailmas on väga palju B-hepatiiti nakatunuid, kelle puhul jääbki selgusetuks, kust nad täpselt nakkuse said. Täiskasvanutel kulgeb B hepatiit kas kaebusteta või ägeda haiguspildiga ja läheb krooniliseks maksapõletikuks üle 5% juhtudel. Laste puhul on tõenäosus krooniliseks põletikuks palju suurem- isegi 50% juhtudel on tagajärjeks krooniline hepatiit, mis loob suure riski maksatsirroosi ja maksavähi tekkeks. Ehkki esmapilgul võib tunduda, et imikul on B-hepatiiti nakatumise tõenäosus väike, on siiski leitud, et B hepatiidi vastu tasub vakstineerida lapsi juba esimesel eluaastal ja seda kahel põhjusel. Esiteks on sel juhul kergem saavutada suuremat hõlmatust ning teiseks on leitud, et mida varem last vaktsineerida, seda parem kaitse haiguse vastu tekib. 95%-l imikutest tekib kolme vakstiinidoosi järel B-hepatiidi vastu kaitse kogu eluks, samas kui 40 aastasena vakstineeritutel tekib kaitsev immuunsus 90%-l ning 60 aastasena vaktsineeritutel 75%-l.

Kolme kuuselt alustatakse vakstineerimist difteeria, teetanuse, läkaköha, hemofiilusnakkuse ja lastehalvatuse vastu. Eestis on kõigi nende haiguste vastu kasutusel üks liitvaktsiin, et lapsele oleks manustamine võimalikult valutu ja torkeid oleks vähem. 2008ndast aastast sisaldab liitvakstiin atsellulaarset ehk mittetäisrakulist läkaköhavaktsiini, millega esineb kõrvaltoimeid oluliselt harvem, kui varem kasutusel olnud täisrakulise vaktsiini puhul. Samuti sisaldub vaktsiinisüstis lastehalvatuse inaktiveeritud vaktsiin varasemalt tilkadena manustatud lastehalvatuse elusvaktsiini asemel.

Difteeriat põhjustav bakter levib otsese kontakti kaudu inimeselt-inimesele, samuti piisknakkusena sissehingatava õhu kaudu. Difteeria kahjustab eeskätt ülemisi hingamisteid või nahka, harvem silma sidekesta või genitaalide limaskesti. Nakatunud koest eritub mädasegust vedelikku, millest moodustub kilet meenutav katt. Haigustekitaja poolt toodetud eksotoksiinid levivad vere kaudu organismi, põhjustades läbi valgusünteesi kahjutumise kudede kärbumist. Haigus põhjustab ägedalt kulgevat hingamisteede põletikku, mille korral võib kujuneda eluohtlik kõriturse ja lämbumine, tekkida võib ka südame-, neerude- ning närvisüsteemi kahjustus. Eriti ohustatud on lapsed. Difteeriat pole õnneks 10 viimast aastat Eestis diagnoositud, küll on difteeriat diagnoositud Venemaal, Lätis ja Ukrainas.

Teetanus ehk kangestuskramptõbi on raske nakkushaigus, mille korral haigustekistaja satub organismi enamasti saastunud pinnasest nahakahjustuse kaudu. Haigus kahjustab närvierutuse ülekannet lihastele, sümptomid tekivad harilikult mõni päev kuni mõni nädal peale nakatumist. Haigus levib peast jalgade poole- alguses tekib näolihaste jäikus, edasi neelamishäired, siis alakeha krambid. Haigus on surmav pooltel juhtudest, eriti ohustatud on lapsed ja vanurid. Õnneks on haigus tänu vaktsineerimisele muutunud harvaesinevaks. Siiski esines Terviseameti andmetel käesoleval, 2011ndal aastal Eestis üks teetanusejuhtum.

Läkaköhasse haigestumine on viimastel aastatel Eestis märgatavalt suurenenud. Seetõttu lisati 2008ndal aastal immuniseerimiskalendrisse läkaköha tõhustusdoos 6-7 aastastele lastele, järgmisest aastast hakatakse revaktsineerima ka vanemaid koolilapsi. Tegemist on ääretult nakkava haigusega, mis levib kergesti inimeselt inimesele piisknakkuse teel. Läkaköhaga kaasnevad piinavad köhahood, haigus kestab nädalaid- asjata ei kutsuta haigust “saja päeva köhaks”. Haigus on väga kurnav ning antibiootikumraviga haiguse kestvust lühendada ei saa. Läkaköha tüsistusena võib tekkida kopsupõletik või keskkõrvapõletik, imikutel võib haigus põhjustada hingamisseisakuid, hingamispuudulikkust, krampe, püsivat ajukahjustust ning osutuda surmavaks. Läkaköha vastu vakstineerimine ei anna küll eluaegset kaitset, kuid on teada, et vaktsineeritud lastel kulgeb haigus kergemalt ning ei põhjusta eluohtlikke tüsistusi.

Lastehalvatust ehk poliomüeliiti ei ole küll aastakümneid Eestis esinenud, ometi võib vaktsineerimisest loobumine olla riskantne, kuna maailmas on haigus siiski olemas. Seda tõestab kasvõi haiguspuhang 2010ndal aastal Tadžikistanis, mis nõudis ka mitme lapse elu. Poliomüeliidi puhanguid vaktsineerimata või puudulikult vaktsineeritud laste seas on viimastel aastatel esinenud ka Hollandis, Bulgaarias ja Gruusias. Haigustekitajad levivad eeskätt saastunud käte ja esemete kaudu, põhjutades kergematel juhtudel palavikku pea-, kurgu- ja kõhuvalu, rasketel juhtudel põhjustab haigus jäsemelihaste lõtva halvatust, mis jätab liikumispuude või hingamislihaste halvatust, mis võib lõppeda surmaga.

B-tüübi hemofiilusnakkuse tekitaja, bakter nimega Haemophilus influenzae, oli enne hemofiilusnakkuse vastase vakstineerimisega alustamist peamine mädase meningiidi ehk ajukelmepõletiku tekitaja alla 5-aastastel lastel. Tegemist on tõsise ja üliraske haigusega, mis võib lõppeda surmaga või põhjustada läbipõdemise järgselt püsivat kuulmislangust, kurtust, vaimse arengu peetust või krambisündroomi. Eesti lapsi vaktsineeritakse B tüübi hemofiilusnakkuse vastu alates 2005ndast aastast ning tänu sellele on haigestumine imikute ja väikelaste hulgas vähenenud.

Mumpsi-leetrite ja punetiste vastu vaktsineeritakse lapsi liitvakstiiniga 1 aasta vanuselt, kordusdoos manustatakse 13 aasteselt.

Mumps levib piisknakkuse teel ning põhjustab ühe või mõlema kõrvasüljanäärme turset ja valulikkust. Haigus võib haarata ka organismi teisi näärmeid- kõhunääret, munasarju või munandeid, aga ka kesknärvisüsteemi. Puberteedieeas tekkinud munandipõletik ehk orhiit võib põhjustada viljatust. Tänu vaktsineerimisele on mumpsi haigestumine oluliselt vähenenud, siiski on Eestis igal aastal üksikuid mupsi haigestumisi olnud.

Leetrid on väga nakkav haigus- pärast kokkupuudet haige inimesega nakatub 100st vakstineerimata inimesest lausa 98. Haigus kulgeb spetsiifilise lööbe ning palavikuga, põhjustades tüsistusena kopsu- või keskkõrvapõletikku. Leetrite raskeim tüsistus on äge või alaäge ajupõletik, millesse sureb maailmas igal aastal sadu lapsi. Leetreid esineb maailmas puhanguti, 2011 aasta kevadel registreeriti ka Eestis mitu haigusjuhtu.

Punetised põhjustavad palavikku, löövet, lümfisõlmede turset ning liigesvalusid, mis taanduvad enamasti tüsistusteta. Vaktsineerimise peamine eesmärk on vältida kaasasündinud punetiste sündroomi. Kui rase naine nakatub punetistesse, on väga suur tõenäosus, et sündival lapsel on nägemis-ja kuulmiskahjustus,südamerike või vaimne alaareng. Ka punetisi põeb Eestis igal aastal mõni inimene.

 

Kirjutanud: Kati Paal, ilmunud ajakirjas " Kodutohter"