Imiku esimesed elukuud

Enamik värskeid lapsevanemaid leiab end vastsündinuga kohtudes täiesti uuest rollist ning on enesestmõistetav, et imikuga sünnitusmajast koju tulles võib esialgu tekkida palju küsimusi.

Et tänapäeval ei teavita sünnitusmajad enam perearste uue imiku sünnist, siis on väga oluline seda teha lapsevanematel endil. Hiljemalt haiglast kojutuleku päeval võiks helistada oma perearstile ja anda uudisest teada. Siis saab kokku leppida esimese kohtumise aja ning rääkida tekkinud muredest. Perearstikeskuses jälgitakse imiku arengut põhjalikult terve esimese eluaasta jooksul ning perearsti ja -õe jaoks ei ole olemas rumalaid küsimusi- alati võib helistada ja nõu küsida. Enamasti on perearstil imikute vastuvõtuks kindlad vastuvõtuajad või isegi terve eraldi nädalapäev, seega ei pea kartma, et peab koos tõbistega arsti või õe ukse taga ootama.


Väga sageli teeb vanemaid nõutuks lapse nutt. Et vastsündinu veel teisiti ei oska, siis on nutt ainus võimalus väljendada oma ebamugavustunnet. Põhjuseid võib olla mitmeid- tühi kõht, märg mähe, üksindus, palavus, jahedus, kõhuvalu, ere valgus vms. Et alguses on raske eristada, mis täpselt nutu vallandas, tuleb lihtsalt järjest kõik nutu vaigistamise võimalused läbi proovida- võtta laps sülle, pakkuda süüa, aidata õhk välja lasta, vahetada mähe, masseerida ta kõhtu, pannna ta sooja vanni, minna õue jalutama. Juba paari kuu möödudes oskab enamik lapsevanemaid raskusteta vahet teha, millal laps nutab valu ja millal nälja pärast, millal igatseb lihtsalt hellust. On üsna normaalne, et esimestel kuudel nutab imik 2-3 tundi ööpäevas, seda eriti õhtuti. Nutuhood jäävad harilikult vähemaks 3-4nda elukuu paiku. Kindlasti ei nuta imikud,et lihtsalt jonnida, vaid nende nutul on alati kindel põhjus. Seetõttu tuleks imiku nutule kindlasti alati reageerida, nii kasvab temas turvatunne ning hiljem suudab ta juba muul viisil oma ebamugavustundest märku anda. Väga oluline on säilitada rahu ja tasakaal iseendas, sest teinekord on lapse nuttu väga raske taluda. Kindlasti ei tohi vastsündinuga pahandada, teda raputada või üksinda nutma jätta. Kui tundub, et endal on raske selle kõigega toime tulla ja uue elukorraldusega harjuda, tuleb otsida abi lähedastelt ja/või spetsialistidelt (perearst, psühholoog, psühhiaater).


Enamik lapsi kaotab esimesel elunädalal 7-8% oma sünnikaalust, sünnikaal peaks olema taastunud hiljemalt 2 nädala vanuselt. Vastsündinu parim toit on loomulikult rinnapiim, selle vähesuse korral tuleb imikule anda rinnapiimaasendajat. Esialgu tuleks lapsele rinda pakkuda üsna sageli, nii , nagu laps seda soovib. On neid, kes söövad esialgu 1,5-2 tunni tagant ja neid, kes lepivad kohe 3 tunniste toiduvahedega. Hiljemalt 3 tunni tagant peaks aga vastsündinu kindlasti sööma, seega tuleb vahel väikeseid magajaid iga 2-3 tunni järel söömiseks äratada. Piisav toidukordade hulk on vajalik selleks, et emal tekiks piisavalt piima. Kui kaua laps rinnast sööb, on samuti väga individuaalne. Laps võiks esialgu süüa 15-20 minutit ühest rinnast ning vajadusel võib talle seejärel pakkuda veel teist rinda. Hiljem võivad osad lapsed oma piimakoguse ära süüa 2-3 minutiga, teised eelistavad endiselt pikalt rinnal olla ja söövad kauem. Esimesel elupoolaastal peaks laps nädalas juurde võtma umbes 150-200 g, 4 kuuselt on lapse kaal tavaliselt kahekordistunud. Loomulikult on lapsi, kes võtavad alguses juurde palju rohkem, selle pärast pole vaja muretseda- kaalukasv pidurdub , kui nad hakkavad rohkem ringi liikuma. Tihti on rinnapiima saavate laste emad mures, et ei tea, kui palju laps rinnast piima saab ning ega laps näljas pole. Iseenesest saab õige rinnapiima koguse väja arvutada järgmise valemiga: lapse kaal grammides x 0,15 / ööpäeva toidukordade arvuga. Näiteks peaks 4000 grammi kaaluv laps sööma igal toidukorral 75 ml, eeldusel, et ta sööb 8 korda ööpäevas. Samas pole kodudes enamasti imikute kaalu ning pealegi on üsna kurnav last iga kord enne ja peale söömist kaaluda, et teada saada kui palju ta täpselt rinnast sõi. Tagatipuks ei söö imikud igal toidukorral ja iga päev ühtemoodi. Seetõttu piisab enamasti lihtsalt lapse jälgimisest ning teadmisest, et laps saab piima piisavalt kui ta paistab rõõmus ja rahulik, võtab kaalus kenasti juurde (vähemalt 500g kuus), pissib 6-8 x ööpäevas ning saab rinda iga kord kui ta seda soovib (ka öösel). Et rinnapiimatoidul olevad imikud kakavad väga erinevelt, ei saa kakamise sagedust aluseks võtta. On neid, kes kakavad peale iga toidukorda ja neid kelle kõht käib läbi iga 7-10 päeva tagant. Kui imik ei ole seejuures vaevas ja kosub kaalus kenasti, on kõik korras. Terve imik ei vaja lisatoitu enne kui 4-6 kuuselt. Lapsele peaks alates teisest elunädalast andma lisks rinnapiimale kindlasti D vitamiini (400 RÜ).


Gaasivalud hakkavad imikuid kimbutama juba teisest-kolmandast elunädalast ja mööduvad enamasti siis kui laps on saanud kolme kuu vanuseks. Mõnedel lastel möödub see periood väga kergelt, kuid umbes 40%-l imikutest põhjustavad gaasivalud tõsisemaid vaevuseid ning see võib vanemate jaoks olla üsna kurnav. Gaasivalude ajal nutab laps lohutamatult, vehib käte-jalgadega, punnitab, on näost punane ning keeldub rinnast. Nutt võib kesta mõnest minutist kuni kolme tunnini. Valu leevendamiseks tuleb imikut kindlasti peale sööki püstiasendis hoida ning maost õhk välja lasta. Võib proovida lapse kiigutamist, temaga ringi kõndimist, lapse kõhule võib pool tundi pärast söötmist asetada kehasooja õlikompressi või masseerida lapse kõhtu kellaosuti liikmise suunas. Samuti võib abi olla apteegi käsimüügiravimistest, mis hõlbustavad kõhugaaside väljutamist või taastavad soole normaalse bakterite tasakaalu. Imetaval emal tasub menüüst välja jätta toidud, mis sagedamini probleeme tekitavad- õun, herned, kapsas, tsitruselised, kohv, šokolaad, pähklid. Kui laps ei talu piimavalku, võib ka ema joodud piim põhjustada lapsel kõhupuhitust ja-valu.

Umbes 30% imikutest esineb toidu tagasiheidet ehk oksetlemist, teinekord võib lapsevanematel jääda mulje, et lapsel tuli kogu söödud piim välja, kuigi tegelikult tundub asi enamasti hullem kui tegelikult on. Vastsündunutel on söögitoru ja mao vaheline sulgurlihas nõrk, see ongi enamasti toidu tagasiheite põhjus. Kui laps ei tunne end vaatamata (korduvale) oksetlemisele halvasti ning kosub kaalus piisavalt, pole muretsemiseks põhjust. Probleem taandub kui laps kasvab, hakkab sööma lisaks rinnapiimale ka tahket toitu ning on rohkem istuvas-või püstiasendis.


Lapse nabakönt kuivab tavaliselt esimese paari elunädala jooksul, vahel läheb ka kauem. Selleks, et nabakönt ära kukuks, tuleb ta hoida puhta ja kuivana. Naba tuleb puhastada vatipulga abil saialilletinktuuriga vähemalt 3-4 x päevas ning jätkata puhastamist ja kuivatamist veel nädala vältel pärast nabaköndi irdumist. On normaalne, et nabaköndi äratulekul võib nabast tulla natuke verd. Naba peaks olema paranenud umbes nädala jooksul pärast nabaköndi ärakukkumist. Kui piirkond on punetav või tekib mädaeritus, tuleb lapse naba näidata arstile.


Vastsündinu nahk on õrn ja kuiv. Eriti ülekantud lastel on nahk vahel alguses väga ketendav ja koorub esimestel nädalatel maha. Beebi näos võib olla väikeseid valgeid täppe- miiliaid ning kehal punaseid laike, mille keskel on heledad sõlmekesed. Kõik need on lapse õrna naha reakatsioonid ümbritsevale kuivale õhule ning taanduvad tavaliselt esimese elukuu jooksul. Väga kuiva naha korral võib kasutada apteegis leiduvaid baaskreeme või lisada vannivette õli.


Vanni võib lapse panna kasvõi esimesel sünnitusmajast kojutuleku päeval. Vanni ei ole soovitav teha kaitsesüstimise päeval ning lapse üldhaiguse korral. Piisab, kui seebiga last pesta korra või paar nädalas, ülejäänud kordadel piisab lihtsalt veega loputamisest. Imiku vannivesi peaks olema soe-37 kraadi ning peale vannitamist tuleb laps panna kiirelt riidesse, et ta ei külmetuks. Peale vanni võiks lapse peas olla ka müts, kuni juuksed on kuivanud. Kui imikule vannis meeldib, võib teda vannitada kasvõi iga päev, kuid samas ei pea last iga päev tingimata vanni panema. Igapäevaselt tuleb pesta lapse peput, käsi ja silmi. Silmi tuleb puhastada keedetud veega niisutatud vatitupsudega õrnalt silma välisnurgast sisenurga poole. Lapse küüsi tuleb lõigata vastavalt vajadusele. Kui vastsündinul on juba sündides pikad sõrmeküüned ja ta võib nendega kogemata kriipida oma õrna nahka, tuleb need ettevaatlikult lühikeseks lõigata, parem on seda esialgu teha lapse une ajal.


Õues võiks imikuga käia iga päev. Millal vastsündinuga esimest korda õue minna, sõltub sellest, milline on aastaaeg ja ilm. Suvel võib õue minna juba mõnepäevase imikuga, alustades 15-20 minutilistest jalutuskäikudest ning õuesoleku aega päev-päevalt pikendades. Kevadel ja sügisel võiks õueminekuga nädala oodata. Talvel võiks lapse paar päeva enne õue minekut lahtise akna alla magama panna, et ta külma õhuga harjuks, veerandtunnise jalutuskäigu võib ette võtta umbes 10 päeva vanuselt. Rusikareegel on, et kui külma on kuni -10 kraadi, siis võib rahulikult õues jalutada, alla 15 kraadise pakasega pole aga soovitav imikut õue magama panna. Kui lapsele õues magada meeldib, siis sellist piiri, kui kaua laps võiks päevas õues olla, pole: imik võib õues magada kasvõi kõik oma päevased uned, peaasi, et ta on õigesti riides ja ei külmetu. Tasub katsuda lapse kaelavoldi vahet- kui see on soe, on imik parajalt riides.

Imikuga tasuks vältida rahavarohketes kohtades käimist, kuna just sellistes kohtades leidub alati keegi, kes võib levitada mõnd viirust. Ka tavaline viirus võib olla vastsündinu jaoks tõeline katsumus.

Elu esimestel nädalatel vastsündinu enamasti magab, kuid ärkveloleku ajad hakkavad juba üsna pea pikenema. Need on väärtuslikud hetked, mida saab kasutada lapsega suhtlemiseks, talle maailma tutvustamiseks, tema kõhuli panemiseks. Vastsündinu näeb vaid umbes 25 cm kaugusele, see on just selline kaugus, millelt ema ja isa tavaliselt lapsega suhtlevad. Kui alguses naeratab laps peamiselt reflektoorselt läbi une, siis teisel elukuul kingib ta vanematele tavaliselt esimese tõelise naeratuse. Kõhuliasendis saab imik treenida oma seljalihaseid ja harjutada peahoidu. Imik peaks kõhuli olles pead kindlalt püsti hoidma kolme kuu vanuselt. Loomulikult on iga lapse areng individuaalne ja seetõttu on tavaline, et lapsel võib tulla mõni oskus varem ja teine oskus hiljem, kui raamatutes kirjas. Kui midagi tundub valesti olevat, saab alati arstiga nõu pidada.

 

Kirjutanud : Kati Paal, ilmunud ajakirjas "Kodutohter"